Riietustööstust on pikka aega kritiseeritud veevarude tarbimise ja saastamise eest, liigsete süsinikuheidete ja karusnahatoodete müümise eest. Kriitikaga silmitsi seistes ei istunud mõned moeettevõtted jõude. 2015. aastal tõi Itaalia meeste rõivabränd turule rea ”Keskkonnasõbralikud materjalid”Riietus, mis on vastupidav ja taaskasutatav. Kuid need on vaid üksikute ettevõtete avaldused.
Kuid on vaieldamatu, et traditsioonilises rõivaprotsessis kasutatavad sünteetilised materjalid ja kosmeetikatoodetes kasutatavad keemilised koostisosad on palju odavamad kui jätkusuutlikud keskkonnasõbralikud materjalid ja neid on hõlpsasti massitavate toodete jaoks. Alternatiivsete keskkonnasõbralike materjalide leidmiseks, uute protsesside väljatöötamiseks ja uute tehaste ehitamiseks, vajalikud tööjõu ja materiaalsed ressursid on moetööstusele lisakulud praeguses tootmisolukorras. Kaupmehena ei võta moebrändid loomulikult initsiatiivi keskkonnakaitse riba kandmiseks ja kõrgete kulude lõplikuks maksjaks. Tarbijad, kes ostavad moe ja stiili, kannavad ka keskkonnakaitse lisatasu maksmise hetkel. Tarbijad ei ole siiski sunnitud maksma.
Selleks, et tarbijad oleks rohkem nõus maksma, pole moebrändid vaeva näinud erinevate turundusmeetodite abil keskkonnakaitse suundumuse muutmiseks. Ehkki moetööstus on omaks võtnud jõuliselt „jätkusuutlikke” keskkonnakaitsemeetmeid, tuleb keskkonnale veel täheldada ja ka algne kavatsus on küsitav. Hiljutine jätkusuutlik keskkonnakaitse suundumus, mis on läbi saanud suuremaid moenädalaid, on olnud positiivne roll inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmisel ja vähemalt pakkunud tarbijatele veel ühte keskkonnasõbralikku valikut.
Postiaeg: 18. september 20124