Rõivatööstust on pikka aega kritiseeritud veeressursside tarbimise ja saastamise, liigse süsinikuheite ning karusnahatoodete müügi pärast. Kriitika ees ei istunud mõned moefirmad käed rüpes. 2015. aastal tõi Itaalia meesterõivabränd turule sarja “Keskkonnasõbralikud materjalid” riided, mis on vastupidavad ja taaskasutatavad. Need on aga vaid üksikute ettevõtete avaldused.
Kuid vaieldamatu on see, et traditsioonilises riietumisprotsessis kasutatavad sünteetilised materjalid ja kosmeetikas kasutatavad keemilised koostisained on säästvatest keskkonnasõbralikest materjalidest tunduvalt odavamad ja neid on lihtne masstootma. Alternatiivsete keskkonnasõbralike materjalide leidmise taaskäivitamine, uute protsesside arendamine ja uute tehaste ehitamine on moetööstusele praeguses tootmisolukorras vajaminev tööjõud ja materjaliressursid lisakulutused. Kaupmehena ei võta moebrändid loomulikult initsiatiivi kanda keskkonnakaitse lipukirja ja saada suurte kulude lõppmaksjaks. Mood ja stiili ostvad tarbijad kannavad maksmise hetkel ka keskkonnakaitsest tulenevat lisatasu. Tarbijad pole aga sunnitud maksma.
Tarbijate maksevalmiduse suurendamiseks on moebrändid säästnud jõupingutusi, et muuta „keskkonnakaitse” erinevate turundusmeetodite abil trendiks. Kuigi moetööstus on jõuliselt omaks võtnud “säästlikud” keskkonnakaitsealased aktsioonid, tuleb keskkonnamõju veel jälgida ja ka algne kavatsus on küsitav. Hiljutine suurtest moenädalatest läbi pühkinud “säästlik” keskkonnakaitsetrend on aga mänginud positiivset rolli inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmisel ja pakkunud vähemalt tarbijatele veel ühe keskkonnasõbraliku valiku.
Postitusaeg: 18. september 2024